Eesti Rukki Selts - Aasta 2006

UUDISED > Väljaanded > Aasta 2006

Aasta 2006

ÜHISEL NÕUL JA JÕUL

Aasta algul jätkus mõttevahetus Põllumajandus-Kaubanduskojas. 18. jaanuari ümarlaual olid taas koos mitmed tegijad ja otsustajad Põllumajandusministeeriumist, Põllumajandus-Kaubanduskojast, Toiduaine-tööstuse Liidust, Leivaliidust, Kaupmeeste Liidust, Selverist ja Fazer Eestist, “Maalehest” ning Rukki Seltsist, kelle algatusel ots lahti tehtigi.

Korraldajad tegid ettepaneku keskenduda järgmistele teemadele:

• Ülevaade senistest tegevustest.
• Kodumaisest rukkist valmistatud (võimaliku uue) leiva tootmine ja selle hinna kujundus. Kokkulepped leivatootjatega,kes selle enda kanda võtaksid.
• Rukkileiva tutvustuskampaania ettevalmistamine turuarendus-toetuste taotlemiseks.

Positiivsena tõsteti esile Tartu Veski lubadust tõsta rukki kokkuostuhinda interventsioonihinna tasemele. Samuti Rakvere Piiritusetehase tahet maksta võimalikult paremat hinda Eesti rukkikasvatajaile. Kohtumisel ETK keti ja Selveri ülemustega on saavutatud kokkulepe koostööks omamaisest viljast tehtud toodete müügiks. Leivaliit on välja töötanud klassiﬁkatsiooni,kusrukkileibonainultsee,millesonvähemalt 90% rukkijahu.

Osalejad olid üksmeelsed, et rukkileiva söömine, selle söömise propageerimine on äärmiselt oluline, eriti laste ja koolinoorte seas. Ja rukkileib peaks olema tehtud Eestimaal kasvanud viljast. Paraku seda ei jätku ja nii tuleb leppida imporditud rukkiga.

Kuidas eristada ehtsat eesti rukkileiba?

Põllumajandus-Kaubanduskoda annab igal aastal välja Pääsukesemärke toodetele, mis on tehtud Eesti oma toorainest. Süsteem on paikapidav. Probleem on rohkem teavitamises. Tõsi, Põllumajandusministeerium lasi teha programmi “Eesti Toit” raames märkide tutvustamiseks suure hulga voldikuid. Ka toodetel on vastav embleem. Aga nende ülesleidmisega on tükk tegemist. Selles osas on ees suur töö kaubandusettevõtetega. Mängus on ka kaupmeeste huvid saada odavamalt ja müüa kasulikumalt. Näiteks sai AS Kravond oma tootele “Eesti Rukki Viin de Luxe” pääsukesemärgi, kuid suuremates kauplustes seda müügil ei ole.

Tuleks saavutada toimiv lepinguline ahel: kaupmehed-pagarid, pagarid-veskid, veskid-rukkikasvatajad.

Toetati mõtet teha põhjalik ettevalmistus, et 2007 aasta kujuneks rukkileiva aastaks.
Olukorra märgatavaks nihkeks – et omamaine toit, eelkõige leib, saaks meile kõigile igapäevaseks loomulikuks nähtuseks – on vaja jätkata koostööd. Aga rukkikasvatuse põhjast väljasaamine sõltub suuresti riigi tahtest ja valitsuse toetusest.

TERAVILJAFOORUM JA
RUKKIKONVERENTS PAIDES

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda ja Eesti Rukki Selts otsustasid ühendada jõud ning kutsusid asjahuvilised kokku Paide Kultuuri-keskusesse 11. aprillil. Teraviljafoorumil arutati teravilja tootmise efek-tiivsust, saagikust ja kvaliteeti ning kasutamisvõimalusi. Pärast lõunat toimunud rukkikonverentsi peateema oli sõnastatud nii: “Koostöö võimalused kodumaise rukki enamaks kasvatamiseks ja kasutamiseks.”

Ettekannete ja sõnavõttudega astus üles paarkümmend asjatundjat.

Avasõnas konstateeris põllumajandusminister Ester Tuiksoo, et üld-kokkuvõttes oli 2005. aasta meie teraviljakasvatajaile edukas. Keskmine saagikus oli 2747 kilogrammi hektarilt, talinisul isegi 3642 kilogrammi. Teravilja kogutoodang moodustas 762 tuhat tonni. Eestis on üle 100 põllumehe, kes kasvatavad teravilja rohkem kui 100-l hektaril. Muret teeb aga talirukki kasvatamine. Käesoleva aasta saagiks külvati mullu vaid 7000 hektarit.

Lõpetuseks süstis Rukki Seltsi kuuluv minister kuulajatesse siiski optimismi:

“Kuigi rukki kasvatus toiduteraviljana on viimastel aastatel vähenenud, võib öelda, et tarbijail (kaasa arvatud turistid) on nõudlus meil kasvatatud rukkist küpsetatud rukkileiva järele siiski olemas. Positiivne on Eesti Rukki Seltsi poolt tehtav promotsioon rukkileiva tarbimise suurendamisele.
Loodame, et Teraviljafoorumist 2006 osa võtvad spetsialistid ja asjast huvitatud leiavad lahendusi mõistlikeks kokkulepeteks veskitega rukki tootmiseks, ostuks ja müügiks, et meie rukkileib söögilaualt ei kaoks.”

Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimees, teraviljatoimkonna juht Aavo Mölder analüüsis Eesti teraviljasektori olukorda kolmanda külviperioodi alguses Euroopa Liidu majandusruumis. Üle pikkade aastate küündis teravilja kogutoodang sisetarbimise vajaduseni (750-770 tuhat tonni aastas).

Mölder rõhutas jätkusuutlikkust, mille tagamiseks on vajalik efektiivsus. “Ühisturul ei ole olemas võimalust piiritleda vabariigisisest konkurentsi väliskonkurentsist. Sektorisisesed avalikud vastuolud reaalolukorda tunnetamata ei vii asja edasi. Olenevalt oma tingimustest on igal üksiktootjal vajalik teha valikud tootmise organiseerimisel, sealhulgas nn. tootmisvaldkondade valikul. Tootjate keskorganisatsioonide ülesandeks on olnud analüüsida oma liikmeskonna arvukust ja struktuuri ning nende varustatust vajalike põhivahenditega tootmise efektiivsuse tagamisel, et teha võimalikult õigeid ettepanekuid Maaelu Arengukava täiendamiseks ja tootmise säilitamiseks.”

Teraviljakasvatusest Euroopa Liidus ning riiklikest meetmetest andis ülevaate Jan-Roland Raukas Põllumajandusministeeriumist. Euroopa Liidus tervikuna valitseb ületootmine, mis ei anna suurt lootust meie põllumehel pääseda oma viljaga Euroopa turule. Mis puutub toetustesse, siis on kavas 2009. aastal siduda erinevad tootmispõhised otsetoetused lahti ning liita need ühiseks otsemakseks.

Endel Jaggo Põllumajandusuuringute Keskusest analüüsis põhjalikult teravilja kvaliteeti. Ta märkis, et 2005. aastal kasvas hea kvaliteediga toidurukis. Keskmine mahukaal oli 745g-l, langemisarv 180s. Toidurukki kvaliteedinõuetele vastas 75% proovidest.

Edasi veel mõned mõtted rukkiteemal.

Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktor Mati Koppel:

“Järjest enam kasvatajaid on rukkist loobunud madalate kokkuostuhindade ja järjestikulistel aastatel esinenud ebasoodsate koristustingimuste tõttu.
/- - -/
Talirukis on tuntud vähenõudliku kultuurina, mis kasvab hästi ka väheviljakatel muldadel. Vajab rahuldava saagi moodustamiseks minimaalset taimekaitset ja mõõdukat väetamist. Pikakõrrelise kultuurina surub edukalt maha mitmeid tülikaid umbrohte. Talirukis on olulisel kohal külvikorras ning koristuskonveieri organiseerimisel. Võrreldes tali- või suvinisuga on rukki kasvatamisel kulutused oluliselt väiksemad.
/- - -/
Arvestades üldiseid madalaid teraviljahindu, võiks rukkikasvatuse madalad kulud ja odav omahind olla põllumeestele iidse leivavilja viljelemise tasakaalustamise olulisteks stiimuliteks.”

“Piiritusetööstus jätkab teraviljakasvatajate tööd,” sõnastas oma esinemise Rakvere Piiritusetehase juhataja, Rukki Seltsi juhatuse liige Arno Kangur.

“Piiritusetööstus ei vaja teraviljast muud, et ta oleks kuiv (niiskus mitte üle 14%), puhas ja et ta sisaldaks tärklist. Nendele tingimustele vastab igasugune eesti teravili, mis pole sobinud toiduteravilja kokkuostvatele ﬁrmadele.
/- - -/
Kodumaine piiritusetööstus ei ole ainult viinatooraine valmistaja. Lisaks joogipiiritusele valmistatakse veel suurtes kogustes denatu-reeritud piiritust, mida kasutatakse näiteks aknapesuvedelike ja süütevedelike valmistamisel.
/- - -/
Täiesti uueks suunaks piirituse tootmisel ja seega ka teravilja kasutamisel kujuneb bioetanooli tootmine.”

Esineja kritiseeris meie suuri alkoholitootjaid “Liviko” ja “Ofelia”, kes kasutavad tuntud Eesti viinamarkide (“Viru Valge”, “Saaremaa”, “Eesti Standard”) tootmisel sisseveetavat piiritust. Ta tõi näite Lätist ja Leedust, kus valitsuse ja viinatootjate vahel on sõlmitud kokkulepe, et traditsioonilisi riigi nime ja paikkondade nimesid kandvat viinasorte tohib valmistada ainult oma riigi teraviljast ja oma riigis valmistatud piiritusest.

Kangrule sekundeeris emotsionaalselt tuntud ettevõtja Rein Kilk, nimetades “Liviko” taolist käitumist lausa sigaduseks. “Iga ettevõtja tahab kasumit, aga see ei tohi tulla ükskõik mis vahendiga. Kauboi-kapitalismi ajad peaksid möödas olema.”

Oma ettekandes “Toit ja toitumiskäitumine globaliseerumise olu-korras” andis Mai Maser Toitumisteaduse Seltsist ülevaate ohtudest, mis tänases avatud maailmas inimese tervist mõjutavad. Eestis töötati välja viimased toitumise ja toidusoovitused 2004. ja 2005. aastal. Selleks, et tervislikult toituda, peab toidusedel sisaldama mitmekülgset valikut.

“Uutes toidusoovitustes on leivale pööratud varasemast suuremat tähelepanu. Rukkileib on eestlase põhiline igapäevatoit. Selles on vajalikud makrotoitained (valgud, rasvad, süsivesikud ja vesi) ja mikro-toitained (mineraalained ja vitamiinid). Parim on rukki täistera- ja lihtjahust leib, mis sisaldab terakesta ja idude osasid ning milles on rohkesti B-rühma vitamiine, mineraal- ja kiudaineid.”

Rukki Seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa rõhutas rukki ja rukkileiva kui Eesti rahvussümbolite väärtustamise suuremat vaja-dust. Selts on pidevalt juhtinud tähelepanu eesmärgile saavutada lähiajal meie leivatööstuse varustamine kodumaise rukkijahuga. Aga rukkikasutus võiks olla veelgi laiem. Seltsil on kujunenud hea koostöö mitmete asjaomaste institutsioonidega. Eesmärk on saavutada Vabariigi Valitsuse arusaamine ja toetus omamaisele rukkikasvatusele.

“Viimasel ajal on kinnistumas koostöö kultuuriministeeriumi, Eesti Maaturismi, Vabaõhu- ja Põllumajandusmuuseumi, Viljandi Kultuuri-akadeemia ja loomeliitudega, et väärtustada rukki ja rukkileivaga põimunud rahvuskultuuri ja kunsti. Oleme jätkuvalt seisukohal, et rukkileib on eestlaste rahvustoit number üks.

See annab meie tegevusele laiema mõõtme – on ju neljast rahvus-sümbolist kaks (rukis ja rukkilill) otseselt seotud meie leivaviljaga. Oleme tõstatanud küsimuse Sangaste kui maailmakuulsa rukkisordi sünnikoha seadmise meie rahvuslik-kultuuriliste traditsioonidega seotud paikade hulka.”
Foorum võttis üksmeelselt vastu koostöömemorandumi eesti leivavilja heaks.

MEMORANDUM
EESTI LEIVAVILJA HEAKS

Käesoleva märgukirjaga kutsuvad Eesti Rukki Selts ja Põllumajandus-Kaubanduskoda kodanikeühendusi üles avalikult ja tegusalt toetama rahvuslike traditsioonide alalhoidmist meie maaelus ning toitumises.

Põllumajandussaadusi eksportinud Eestist on saanud neid saadusi ja toorainet importiv riik. See oluline muutus tabas valusalt ka meie põlist leivavilja – rukist. Eesti teraviljapoliitika pole senini taganud rukkikasvatuse arengut ning Eesti leivavilja tulevik on otseselt ohus, rukki-kasvatus kriitilises madalseisus. Olukord, kus rukkikasvatus välja sureb, ei tohi olla üksnes põllumehe mure. See on ohusignaal kogu eesti ühiskonnale.

Teraviljasaaduste, sealhulgas rukkitoodete, põhiline tarbija asub linnas. Linnadesse koondunud kodumaine teraviljatööstus on enamuses üle läinud välismaisele oda-vamale toorainele. Selle tendentsi jätkumise ei ole Eestis mõne aja pärast enam eesti rukkijahust tehtud leiba.

Rukki Selts ja Põllumajandus-Kaubanduskoda ning paljud teisedki institutsioonid käsitlevad rukist meie rahvuse viljana, tervisliku toitumise tähtsa ja äraproovitud koostisosana, meile omase põhiväärtusena. Rahvusliku maamajanduse jätkumine, traditsiooniline elu- ja toitu-mislaad on meile, eestlastele, igapäevaselt tähtis ja meie võõrandamatu õigus. See on osa eesti identiteedist.

Rukkikasvatuse madalaseisust väljatoomiseks on käivitatud mitmeid tegevusi (rukkiprogramm, Rukki Seltsi rukki-päevad, Eesti Leivaliidu leivanädalad, rukkiaasta 2005, jne), puudub aga tegus teraviljapoliitika. Samas eelistab meie rahvas ikka eestimaist. Müügil olevad kvaliteettooteid, mis kannavad Põllumajandus-Kaubanduskoja märgistust “Tunnustatud Eesti maitse”, on valmistatud Eestis toodetud toorainest. Neid tooteid ostes tekitab tarbijaskond nõud-mise kodumaise toorme järele, sealhulgas rukkile.

Tervislikele toitumisharjumustele üleminek Eestis pole mõeldav rukkileivata. Rukkist tehtav must leib on meie tervise alustala. Olgu see iga päev meie toidulaual nii maal kui linnas, lasteasutuses ja koolis, kaitseväes, igas toitlustusettevõttes. Tundkem uhkust, et meil on alles esivanemate imeline pärand – oma rukkileib.

Kutsume üles kodanikeühendusi ühinema meie memorandumiga, avaldama oma solidaarsust neile, kes seisavad rukki elujõu eest nüüd ning edaspidi. See on võimalik, kui suudame kaasa tõmmata kogu ühiskonna.

Rukis, meie rahvusvili, ootab ja väärib üldrahvalikku toetust.

11. aprillil 2006. a.
Eesti Rukki Selts
Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoda

SELTSI AASTAKOOSOLEK

Peeti sealsamas Paides pärast teraviljafoorumit. Eelnevalt olid kõik Seltsi liikmed saanud üksikasjaliku aruande.

Ehti mõned muudatused-uuendused Seltsi juhtkonnas. Seltsi toimekas asepresident Ants Promann palus seoses suurenenud töökoormusega vabastada end sellest auväärsest ametist. Tema asemele valiti Riigikogu maaelukomisjoni esimees Arnold Kimber. Seoses doktoritöö kirjuta-misega palus Ilme Tupits vabastada end Seltsi juhatuse liikme kohustusest. Samalaadse palvega esines ka Viljandi abilinnapea ametis olev Rein Triisa. Eelnevalt nimetatute asemele valiti juhatusse Eesti Põllumajandusmuuseumi teadur Ellen Pärn ja Rakvere Piiritusetehase juhataja Arno Kangur.

EESTI RUKKI SELTSI 2005. A. TEGEVUSARUANNE

Eesti Rukki Seltsi volikogu ja juhatus tegutses 2005. aastal lähtudes Seltsi tegevusprogrammist aastateks 2004-2006.

Toimus kaks volikogu ja kolm juhatuse koosolekut. Seltsil oli aastavahetusel 126 üksikliiget ja 25 juriidilist liiget. Seltsi liikmete auväärsust näitab seegi, et 16 neist pälvis Vabariigi Presidendi riikliku teenetemärgi.

Möödunud aasta oli Eesti Rukki Seltsile eriline, kuna oli kuulutatud koos Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga Eesti Rukki Aastaks.

Lähtudes tegevusprogrammi töösuundadest püüame analüüsida 2005. aasta tegevust.

I Rukki kasvatus ja aretus

Selles tegevusvaldkonnas oli lobitegevus suunatud, et Eesti varustaks oma rukkiga vähemalt oma rukkileiva tootmise. Paraku peame nentima, et 2005. aastal oli Eestis küpsetatud rukkileivas pool kodumaist ja pool välismaist rukist. Kogu külvipinnalt 8500 ha saadi 23 000 tonni rukist, millest pool kõlbas oma kvaliteedilt toidurukkiks.

2005. aastal vähenes ka rukkikasvatajate arv 898-lt 618-ni. Suuri rukkipindu s.o üle 100 ha oli ainult 14 kasvatajal. Rukki keskmine kokkuostu hind 2005. aastal oli 1577,6 krooni tonni eest. Rukkikasvatust laiendada on võimalik ainult täiendavate toetuste kaudu, sest turuhind seda ei soosi.

Omapoolselt on Selts koos Eesti Põllumajandus-Kaubanduskojaga läbi viinud mitu ümarlaua arutelu- kasvatajate, jahvatajate, küpsetajate ja kaupmeeste esindajatega, et leida ühismomente kodumaise rukki enamaks kasutamiseks. Selts jätkab tegevust, et Eestimaa rukkileiva tootmiseks jätkuks Eestimaal kasvatatud rukist, mis tähendab rukki-kasvatajate ja rukki all oleva pinna suurenemist. Kriitiliselt tuleb märkida, et Seltsi pole veel astunud kõik suuremad rukkikasvatajad.
Jõgeva Sordiaretuse Instituudis jätkub talirukki sordiaretus ja supereliitseemne tootmine.

II Eestimaine rukkileib kui rahvustoit – tootmine ja igapäevane tarbimine

Selles töösuunas on aktiivsed tegutsejad meie liikmed leivatootjad AS Leibur, AS Pere Leib, AS Fazer, AS Vilma ja Hiiu Pagar. Nende rukkileiva toodang ületab poole Eestimaale toodetavast rukkileivast. Eestimaal toodeti möödunud aastal üle 160 nimetuse rukkileiba. Samas ei olnud täpset määratlust missugune peab olema rukkijahu osa leivas, et seda saaks kutsuda rukkileivaks. Eesti Leivaliit võttis vastu seisukoha, et rukkileivas peab olema rukkijahu vähemalt 90%. Vaatamata heale kvaliteedile ja valikule meie kauplustes, samuti reklaamile, ei ole rukkileiva tarbimine suurenenud, vaid aasta aastalt vähenenud. Meie elanikkonna toitumisharjumuste kujundamiseks ja kinnitamiseks koostati Põllumajandusministeeriumis “Eesti Toidu” arengukava, kus on tähtis osa ka rukkileival.

III Rukkileib meie laual on tervis

Tartu Terviseedenduse Seltsi ja Tervise Arengu Instituudiga 2004. aastal läbi viidud selle teemaline konverents andis hea aluse rukkileiva tervislike väärtuste esiletõstmiseks ja teadvustamiseks koolides ning lasteasutustes. 2005. aastal Haigekassa ei toetanud enam Terviseedendamise projekte. Meie arvates on see viga. Ühistegevus rukkileiva tervislikkuse teadvustamiseks elanikele tuleb kõigi osapooltega taastada ja edasi arendada. Siin on võimalik tegutseda koos Leivaliiduga kel on võimalik taotleda rukkileiva propageerimiseks turuarendustoetust. Loodame siin ühistegevust ka Südame-ja Vähiliiduga.

IV Rukkile ja rukkitoodetele soodus majanduspoliitika ja toetus

Eesti rukkikasvatuse taandarengu põhjuseks on rukki madal turuhind. Meie lähiriikides Euroopa Liidus kasvatatakse rukist odavamalt ning nende teraviljatoetus hektari kohta on kõrgem. Rukis on meie riigi omaalgse majanduspoliitika ohver. 2. juulil Sangastes toimunud Eesti rukkipäeval lubas põllumajandusminister Ester Tuiksoo: “Oleme valmis Euroopa Komisjoniga läbi rääkima eriprogrammide osas tõhustamaks rukki kasvatamist ja tarbimist Eestimaal.”

Eesti Rukki Selts tahab igati aidata kaasa, et rukis meie rahvusvili ja teraviljade kuningas oleks iga suurema teraviljakasvataja põllukülvi korras ning teeniks ka tulu kasvatajale.

V Rukis ja rukkileib eestlaste kultuuris ning Seltsi osa selle väärtus-tamisel

2005. aasta oli kuulutatud Eesti Rukki Aastaks. Viidi läbi kolm tippüritust: 8. aprillil Maaülikoolis konverents “Sangaste rukis 130”, 2 juulil Sangastes “Eesti Rukki juubelipidu” ning 14 augustil Eesti Vabaõhumuuseumis “Rukkimaarjapäev”. Kogu aasta tegemistes olid peamiseks “Sangaste” rukki ja tema aretaja Krahv Bergi kuulsusrikka ajaloo jäädvustamine. Sangaste lossis avati “Sangaste” rukki tuba ning lossiesisele püstitati “rukkikrahv” Bergile ausammas. Kõigi nende tegemiste eestvedajaks oli Eesti Rukki Selts.

Selts esines koos Põllumajandusmuuseumiga ka Eesti rukki kui kuulsa hansakauba väljapanekutega Hansapäevadel Tartus. See informatsioon, et Eesti rukis oli kuulus hansakaup Euroopa turgudel 16-17 sajanditel oli uudis paljudele külastajatele.

Seltsil on hea koostöö Eesti Vabaõhumuuseumi ja Eesti Põllu-majandusmuuseumiga eesti rukkiga seotud rahvakommete taaselus-tamisel ja väärtustamisel. On sündimas ühisprojekt eesti rukkile pühendatud kultuuriürituste regulaarseks läbiviimiseks Sangastes.

SUVEPÄEV VÄÄTSAL

2. juunil said osaühingu Väätsa Agro saalis taas kokku Eesti Rukki Seltsi eestvedajad – toimus Seltsi volikogu järjekordne koosolek. Õieti oli tegu toimeka suvepäevaga, mis algas juba eelmisel õhtul. Võõrustaja rollis oli Seltsi nõukoja esimees Endel Lieberg. Just tema suutis säilitada siin hästitoimiva põllumajandustootmise.

Sissejuhatuseks saigi sõna teenekas põllumajandusjuht. Tänasest Väätsa Agrost andis kohalolijaile üksikasjalise ülevaate juhatuse esimees Tiit Tuuleveski.

Nagu tavaks, ei tõstetud esile niivõrd tehtut, kui suunati pilk tulevikku. Nõukoja liikmed pakkusid juba eelmisel õhtul toimunud ajurünnakul välja terve rea huvitavaid mõtteid.

Psühholoog Tõnu Ots arendas mõtteid koolitoidust. Nähtavasti oleks võimalik jõuda toitlustusettevõtetega kokkuleppele pakutavas menüüs. Et seal oleksid tervislikumad omamaised toidud. Näiteks traditsiooniline võileib – ikka rukkileib või ja lisandiga. Selts võiks siin initsiatiivi näidata, hea oleks meie sõpruskonda täiendada koolijuhtide ja õpetajatega.

Ettevõtja Jüri Kraft imestas, et kõik viimase aja Eesti valitsused on asjast mööda vaadanud. Ega meie kuulsa ja tervisliku rukki probleemid ei ole üksnes põllumajandusministri lahendada. Väga halvasti kajastatakse meie tegemisi meedias.

Suursaadik Vaino Väljas meenutas, et kaugel Ladina-Ameerikas töötades tundis ta abikaasaga suurimat rõõmu eesti mustast leivast, mida kodumaalt tulnud külalised kaasa tõid. Eesti must leib on maitselt midagi Eestile ainuomast ja samas ülimalt tervislik. Seda tuleks positiivselt ja arukalt ära kasutada.

Professor Arno Kirt teavitas, et tal on olnud kokkusaamisi Sangaste inimestega, kes on teavitanud teda oma plaanidest avada Rukkirestoran.

Volikogu liikmed avaldasid tunnustust väätsalastele ning arendasid edasi nõukoja liikmete tõstatatud probleeme. Erilise tähelepanuga kuulati tegevpõllumeeste esindajat Aaspere Agro OÜ agronoomi Õie Reinbergi. Olgu öeldud, et tema ja Kaarli TÜ juhatuse esimees Madis Avi kuuluvad Rukki Seltsi volikogusse.

Lõpetuseks võiks tsiteerida mõnda lõiku Arvo Sirendi 20. juuli “Maalehes” avaldatud kirjutisest:

“Eesti ajal jõuti peale pikki vaidlusi veendumuseni, et leib olgu oma ja hea, võru keeles “umma ja hää”. 1930. a juulis kehtestati riigivanema dekreediga teravilja kaitse seadus, et ära hoida dumpinghindadega sissevedu. See tähendas teravilja riigimonopoli. Rukist võis sisse vedada ainult riik, nisu tollimaks oli 30–40% sisseveohinnast.

Need abinõud kindlustasid selle, et paari aastaga hakkasid Eestimaa oma põllud külluses toiduvilja andma. Leiva hind kauplustes ei tohtinud ületada talunikule makstavat rukki hinda.
/- - -/
Praegu on leiva hind 10 korda kõrgem kui rukki hind.
/- - -/
Nüüd läheb enamus leivahinnast mujale, meist kaugele küll kütteõlide varumiseks, gaasitorude ja raudteede ehitamiseks, elektriliinide rajamiseks – kõigile neile kasumi kindlustamiseks. Tohutu progress küll, ent igapäevase leiva hind on vilja hinnaga võrreldes kümnekordistunud ja seda kõhna kümnendikku, mis tuleb maksta Eesti talunikele, ei ole veel leitud ei tarbija taskust ega ka riigieelarvest…
Nii on ka mujal. Ent mujal arvatakse, et ka vilja kasvataja peab oma kulud kinni maksma, oma pere toitma ning võib-olla kasumitki taotlema.
“Reekviemist” aga oli kosta peale hüvastijätu ka uue lootuse noote: ehk olud muutuvad paremaks. Arusaamine ja hea tahe on selleks olemas. Peaasi, et see ei jääks liiga hiljaks.”

Täispika dokumentaalﬁlmi“Reekviemrukkile?”(jah,küsimärgiga)vaatamine oli päevakorra üks osa. Autoriks maaelu hästi tundev ajakirjanik-ﬁlmimees Rein Hanson. Idee eesti rukkist ﬁlmtehasündisSeltsis paar aastat tagasi ja õnnestus selleks ka Eesti Kultuurkapitalilt “seemneraha” saada.

Ants Tamme kirjutas “Videvikus”:

“Põhilise mõtteenergia rukkiseltsinglaste seekordsest koosolemisest võttis Rein Hansoni rukkiﬁlmjasellearutamine.Kuigimõned arvasid tolle tõsise ja rukkikasvatuse hääbumisest kantud muretiine ﬁlmiliigapikaks või matusemeeleoluliseks, ei jätnud keegi tunnustamata R. Hansoni kui kogenud ajakirjaniku ja põhjaliku maaelutundja tööd selle tõsi-se ja kaaluka ﬁlmiloomisel.”
Rukki Seltsi patrioodina kordab autor tõsiasja, et senised Eesti valitsuses pole näidanud tahtmist omamaist rukkikasvatamist toetada.
“Ja meiegi,” jätkab A. Tamme, “kes me poest (rukki)leiba ostame, peaksime vist enam huvi tundma, kas meie igapäevane leib on tehtud Poolast, Saksamaalt või Lätist sisse veetud rukkiteradest. Võiksime seda teha kas või rukkikrahv Bergi mälestuse nimel.
Veel üks seik, seekord looduskaitse vallast. Et täisjõus rukkioras on kogu aeg olnud meie metskitse põhiline talvine toidulaud, siis pole teps mitte imeks panna, et rukkiorase puududes pistab kits nüüd kinni vaata et kõik männinoorendikud ja tekitab sellega metsakasvatajatele suurt kahju. Mis oleks veel loomulikum, kui et Keskkonnainvesteeringute Keskus toetaks oma rahaga veidikenegi ka rukki kasvatamist?”

Väga meeldiv oli, et rukkiﬁlmilejaeestirukkilepühendastervelehe-külje ka “Eesti Päevaleht”.

Siinkohal mõned lõigud Indrek Mustimetsa mahukast kirjapanekust:

“Kurb on mõelda, tõepoolest, et kunagi teeääri palistanud ja uhkelt tuules lainetanud rukkipõldudest on saanud legend. Meie silme alt on kadunud tüüpilised Eesti märgid, mille üle alles nüüd uhked tahaksime olla.
/- - -/
Võib ju lihtsalt ohata: mis siis sellest, et meie leib on tehtud võõramaisest teraviljast? Leivatootja ütleb, et kui hakata leiba valmistama Eesti rukkist, siis tuleks pätsi hind väga kõrge ja keegi ei ostaks seda. Aga millele tugineb leivatootja arvamus ja veendumus, et eestlane ei ostaks? Usutavasti teame me kõik rääkida lugusid, kuidas meie lähedased väliseestlased viivad siit pätside viisi musta leiba üle mere ja on nende leivakäärude üle üliõnnelikud… See selleks. Kuni ikkagi ei teata, kas eestlane ostaks kallimat leiba, kui seda müüdaks, seni ei saa ka turusituatsioone oletada.
/- - -/
Ühe väärt sammu koos väga tõsiste küsimustega tõstatas ka Rein Hansoni tehtud ﬁlm–vähemalt minul küll tekitas selle vaatamine soovi süüa käär oma Eesti viljast tehtud sooja leiba. Kui kõik eesti inimesed seda ﬁlminäeksid, küll siis pöörataks ka rukkikasvatamisele ja tarbimisele suuremat tähelepanu.”

RUKKIPÄEV 2006

See toimus 27. juunil samuti Paides, olles jätkuks teraviljafoorumile. Seekord keskenduti rukkikasvatusele: peateemaks “Rukkikasvatuse suurendamise võimalused.”

Kokkusaamise avasõnad ütles Põllumajandus-Kaubanduskoja nõu-kogu esimees Aavo Mölder. Ta nentis, et Eesti teraviljakasvataja on Euroopa Liidu edukatega võrreldes ikka väeti. See avaldub selgelt saagi-kuses. Kui EL-is küünib rukkisaak hektarilt 5 tonnini, siis meil saadak-se vaid 2-2,5 tonni. Kuna vabaturumajanduses vaatavad jahvatajad, kust saab odavamalt, siis on pärsitud kasvatajale makstav hind. Hea märk on see, et Poolast on impordivood vähenemas.

Tuleb igati au anda meie rukkikasvatajate visadusele. Tartu Veski ja Rakvere Piiritusetehase lubadused konkreetsetele lepingutele, samuti Põllumajandusministeeriumi toetusotsingud annavad aluse loota, et sel aastal külvatakse rukist oluliselt rohkem. Läbimurre on võimalik, kui me edaspidi tegutseme ühtse ketina: kasvatajad – jahvatajad – tootjad – müüjad. Tahame koos Rukki Seltsiga olla siin innustajateks.

Põllumajandusministeeriumi asekantsler Andres Oopkaup illust-reeris oma esinemist rohkete diagrammidega.

Ministeeriumi rollist rääkides võrdles seda kalamehele antava õngega. Olukorda Euroopa vabaturul mõjutab rukki interventsiooni lõpeta-mine Saksamaal. Selle tulemusena väheneb doteeritud hinnaga pakkumine, mis on meie kohalikule põllumehele muidugi hea sõnum.

Kus saaks riik oma viljakasvatajat Euroliidu reglementeeritud tingimustes aidata?

Eelkõige uue maaelu programmi raames. Siin on võimalik seda teha investeeringute toetuste ja suundade toetuste kaudu.

“Sangaste” rukkisordi puhul tuleb kõne alla selle kui ohustatud sordi säilitamise vajadus- mitte ainult teraviljana, vaid ka kultuuripärandina. Talirukis kuulub ka keskkonnasõbralike liikide hulka.

“Eesti toidu” programmi raames on samuti võimalik panustada eesti rukkileivale, mis küsitlustes kuulub meie rahvustoitude esiritta.

Veel on võimalus kasutada turuarendustoetusi – teha teavitustööd koos kaubanduskettidega.
Hea on tõdeda, et jahvatajate ja pagarite kõrvale on astumas ka piiri-tusetootjad.

Tuleb tunnustada koostööd, mis on tugevnemas paljus tänu Rukki Seltsi visadusele sordiaretajate ja rukkikasvatajate, jahvatajate ja leiva-küpsetajate, kaupmeeste ja tarbijate vahel.
Rakvere Piiritusetehase juhatuse esimees Arno Kangur:

Meie kaks tehast (Rakvere ja Moe) toodavad päevas 25 – 30 tuhat liitrit piiritust. Oluline on stabiilsus. Aastas kasutame 25 000 tonni teravilja, sellest pool on rukis. Meie eelistus on kodumaine teravili. Maksame rukki eest paremat hinda kui nisu eest. Piirituseks kõlbab kõik, mis toiduviljast üle jääb. Müüge otse, mitte Kesko või Kemira kaudu.

Mulle ei mahu kuidagi pähe, et näiteks ehtsaks eesti viinaks reklaamitavad “Viru Valge” ja “Standard” on tehtud võõramaisest piiritusest. Nende tootjate levitatav arvamus, et meie piirituse kvaliteet ei ole stabiilne, on ehtne vale.

Võiks mõelda sellele, et viinapudelil oleks kohustuslik märge: see on tehtud kas siis Virumaa, Võrumaa või ehk Saaremaa rukkist.

Tartu Veski kvaliteedijuht Marin Mägi rõhutas, et nende ﬁrmakuiEesti suurim jahuveski on alati aldis rukkijahvatusele. Aastal 2000 jahvatasid nad ainult rukist, nüüd on olukord muutunud ning rukkijahu kõrval toodetakse ka nisujahu (isegi lausa 2/3).

Ettevõte on investeerinud uude rukkiveskisse 21 miljonit krooni. Ollakse valmis jahvatama aastas 22 – 25 tuhat tonni rukist.

Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktor Mati Koppel andis ülevaate rukki sordiaretusest. Eesti rukkisortidel on tera suurem ja parem talvekindlus – taluvad ka halbu talvi. Endiselt on sordilehel vana hea “Sangaste”. On mõeldud seemnekasvatusele, et rahuldada kõiki vajajaid parima kvaliteediga seemnega.

Tartu Veskile on soovitus sõlmida kasvatajatega lepingud juba kevadel, et põllumees teaks kuhu ja palju rukist külvata.

Rukki Seltsi juhatuse esimees Leonhard Puksa kinnitas, et kuueaastane Selts on veendunud, et sel sügisel pöördub meie rukkikasvatus tõusule. See usk tugineb rukki suurel potentsiaalil. Traditsiooniliste alade – leivaküpsetamine ja piiritusetootmine – stabiilsuse suurendamiseks aitab kindlasti kaasa pikaajaliste ostulepingute sõlmimine. Ühekülgne maaviljelus – nisu, raps – nõuavad tasakaalustatust, ja seda saab pakkuda “põllusanitar” talirukis. Rukis on tulevikukultuur energiatootmises.

Muidugi nõuab see koostöö jätkamist kasvatamise-töötlemise-turustamise ketis. Eks meie tänanegi üritus on üks samm selles.

Ühegi viljaga ei ole seotud nii palju eestlase elulaadi ja kultuuritraditsioone kui rukkiga. Rukki Selts tahab ikka pühenduda sellele, et Eesti rahvusvili saaks talle kuuluva väärika koha.
Päevale pandi punkt üleskutsega rukkikasvatajatele.

RUKKIPÄEVA KORRALDAJATE PÖÖRDUMINE EESTI TERAVILJAKASVATAJATE POOLE

Eesti iseseisvusaja teraviljapoliitika pole taganud rukki-kasvatuse arengut ning rukkikasvatus on kriitilised madal-seisus. Me kasvatame rukist vähem kui tarbime. Olukord peab muutuma. Seda nõuab eesti tarbija suhtumine oma rukkileiba ja rukki toodetesse.

Meie, Põllumajandusministeerium, Põllumajandus-Kauban-duskoda, Jõgeva Sordiaretuse Instituut, Eesti Rukki Selts ning Tartu Veski AS ja Rakvere Piiritusetehas AS – tänase rukkipäeva koosoleku korraldajad, kutsume Teid, Eesti tera-viljakasvatajad, üles muutma suhtumist rukkikasvatusse ning külvama käesoleval aastal vähemalt kaks korda enam rukist kui möödunud aastal.

Selline tegu annab aluse, et 2007. aastal suudame katta üle poole oma rukki vajadusest ning jõuame lähiaastatel täieliku isevarustamiseni. Käesoleva rukkipäeva korraldajad annavad selleks omapoolse panuse pikaajaliste ostulepingute sõlmimise ja igakülgsete toetuste näol.

EESTI PÕLLUMAJANDUSMINISTEERIUM, EESTI PÕLLU-MAJANDUS-KAUBANDUSKODA, JÕGEVA SORDIARETU-SE INSTITUUT, EESTI RUKKI SELTS, TARTU VESKI AS, RAKVERE PIIRITUSETEHAS AS
27. juunil 2006.a. Paide Kultuurikeskuses

RUKKIMAARJAPÄEV ÜLENURMEL

Eesti Rukki Seltsi 2003. aastal algatatud rukkimaarjapäeva tähistamine jätkus seekord uues kohas – Ülenurmel. Seni oli peopaigaks olnud Rocca al Mare Vabaõhumuuseum. Ümberpaiknemine toimus igati loogiliselt, sest siin asub Eesti Põllumajandusmuuseum, kellega Rukki Seltsil mõlemaid pooli huvitav koostöö. Muuseumi teadur Ellen Pärn kuulub koguni Seltsi juhatusse.

Keskpäevaks kogunes peopaika huvilisi mitmest paigast. Rukkiselts-laste ja maaelu edendajate kõrval oli rõõm näha ka päris noori inimesi. Avakõnes avaldas Seltsi president Vahur Kukk lootust, et sel aastal on eeldused n.ö. “mustast august” välja tulla – rukist peaks külvatama vähemalt poole võrra senisest rohkem. Ette rutates olgu öeldud, et see ennustus läks ka täide.

Muuseumi direktriss Merli Sild andis sisuka ülevaate rukki ajaloost ja sellega seotud traditsioonidest, mida muuseum püüab igati hoida ja edasi arendada. Ülenurme ei ole ainult koht, kuhu on kogutud ajaloolise väärtusega esemed, vaid siin korraldatakse ka mitmesuguseid üritusi, sealhulgas ka rukki ja leivaga seonduvaid.

Just viimased olid sel päeval aukohal. Kui algsed jutud olid räägitud ja pöördumised kuulatud ning Põltsamaa rahvapillimängijatele tunnustust avaldatud, siirduti praktiliste tegude juurde. Kõigepealt rukki-põllule. Pärast vajalikke näpunäiteid said soovijad sirbi pihku, et ise proovida, kuidas vanasti rukkilõikus käis. Seejärel vihkude sidumine ning lõpuks hakkide tegemine. Vilunud muuseumispetside kõrval proovisid oma oskusi nii Seltsi juht Leonhard Puksa kui ka Arvo Sirendi ja “Videviku” toimetaja Ants Tamme. Kusjuures viimane jäädvustas hoolega ürituse hetki oma fotokaameraga. 24. augusti väljaandes tutvustas Ants Tamme sel päeval asetleidnut ka oma lugejaskonnale:

“Eesti Rukki Selts ja Eesti Põllumajandusmuuseum kutsusid huvilisi rukkimaarjapäeval Tartu lähistele Ülenurmele, et üheskoos avaldada austust eestlaste põlisele traditsioonilisele leivaviljale – rukkile. Muuseumi avaral territooriumil meenutati nüüdseks juba minevikuhõlma lange-nud traditsioonilisi töid ja toiminguid, mis on olnud seotud rukkileiva jõudmisega meie toidulauale. Rukki sõpradel (kelle hulgas oli koolinoorigi) oli haruldane võimalus osaleda rukkilõikusel, rehepeksul, terade jahvatamisel käsikividega ja leiva küpsetamisel. Oli võimalus maitsta sooja rukkileiba ning süüa mõnusat tanguputru koos hapupiimaga.”

Tunnustusmärgid Eesti toiduainetele