Esileht

Vabariigi Presidendi
ARNOLD RÜÜTLI
saatesõna
Eesti rukki raamatule

Austatud lugejad!

Rukis tähendab meie igapäevast leiba. Leivaviljana kasvatatakse eestlaste asualal rukist juba ligikaudu tuhande aasta vältel. Selle aja jooksul on siinne maa andnud kümnetele inimpõlvedele leiba üksnes ränga töö hinnaga. Mahakukkunud leivatüki tõstsid meie esiisad alati üles ning andsid seejärel palukesele aupaklikult suud. "Rukis on maja peremees, " ütles vanasõna, mille vaimus õppisid ka lapsed maast-madalast leiba ja leivavilja pühaks pidama.

Me teame, millise pühalikkusega suhtub eestlane rukkisse. Ehkki meie põldudel kasvab ka otra ja nisu, kaera ja kartulit, rapsi ja rupsi, on erilise au pälvinud just rukis. Hoolimata isegi sellest, et algselt levis ta siinmail hoopis umbrohuna.

Põllumees oskab rukist väärtustada keskkonna hoidjana, mis ei luba umbrohul levida. Toitumisspetsialistid hindavad aga rukkijahu selle tervislike omaduste tõttu. Ehkki meie toitumistavad aastatega muutuvad, on rukkileiva tähtsust meie igapäevase toiduna siiski raske üle hinnata.

Eestlasele seostub rukis ka meie rahvusliku sümboolikaga. Rukkilill andis kord Eesti lipule sinise värvi ja see kaunis lill sai rahva tahtel meie rahvuslilleks juba võõra võimu all elades.

Eelöeldu tõttu vääribki tunnustust nende inimeste tegevus, kes rukist kasvatavad, toiduks töötlevad ning püüavad ka teistesse sisendada suuremat lugupidamist leivavilja vastu. Viimasest on suurepäraseks näiteks käesolev raamat. Aitäh selle raamatu tegijaile! Kena kasvu rukkikultuurile!

Kadriorus 24. oktoobril 2002

Memorandum

EESTI LEIVAVILJA HEAKS

Käesoleva märgukirjaga kutsuvad Eesti Rukki Selts ja Põllumajandus-Kaubanduskoda kodanikeühendusi üles avalikult ja tegusalt toetama rahvuslike traditsioonide alalhoidmist meie maaelus ning toitumises.

Põllumajandussaadusi eksportinud Eestist on saanud neid saadusi ja toorainet importiv riik. See oluline muutus tabas valusalt ka meie põlist leivavilja – rukist. Eesti teraviljapoliitika pole senini taganud rukkikasvatuse arengut ning Eesti leivavilja tulevik on otseselt ohus, rukkikasvatus kriitilises madalseisus. Olukord, kus rukkikasvatus välja sureb, ei tohi olla üksnes põllumehe mure. See on ohusignaal kogu eesti ühiskonnale.

Teraviljasaaduste, sealhulgas rukkitoodete, põhiline tarbija asub linnas. Linnadesse koondunud kodumaine teraviljatööstus on enamuses üle läinud välismaisele odavamale toorainele. Selle tendentsi jätkumisel ei ole Eestis mõne aja pärast enam eesti rukkijahust tehtud leiba.

Rukki Selts ja Põllumajandus-Kaubanduskoda ning paljud teisedki institutsioonid käsitlevad rukist meie rahvuse viljana, tervisliku toitumise tähtsa ja äraproovitud koostisosana, meile omase põhiväärtusena. Rahvusliku maamajanduse jätkumine, traditsiooniline elu- ja toitumislaad on meile, eestlastele, igapäevaselt tähtis ja meie võõrandamatu õigus. See on osa eesti identiteedist.

Rukkikasvatuse madalaseisust väljatoomiseks on käivitatud mitmeid tegevusi (rukkiprogramm, Rukki Seltsi rukkipäevad, Eesti Leivaliidu leivanädalad, rukkiaasta 2005, jne.), puudub aga tegus teraviljapoliitika. Samas eelistab meie rahvas ikka eestimaist. Müügil olevad kvaliteettooteid, mis kannavad Põllumajandus-Kaubanduskoja märgistust “Tunnustatud Eesti maitse”, on valmistatud Eestis toodetud toorainest. Neid tooteid ostes tekitab tarbijaskond nõudmise kodumaise toorme järele, sealhulgas rukkile.

Tervislikele toitumisharjumustele üleminek Eestis pole mõeldav rukkileivata. Rukkist tehtav must leib on meie tervise alustala. Olgu see iga päev meie toidulaual nii maal kui linnas, lasteasutuses ja koolis, kaitseväes, igas toitlustusettevõttes. Tundkem uhkust, et meil on alles esivanemate imeline pärand – oma rukkileib.

Kutsume üles kodanikeühendusi ühinema meie memorandumiga, avaldama oma solidaarsust neile, kes seisavad rukki elujõu eest nüüd ning edaspidi. See on võimalik, kui suudame kaasa tõmmata kogu ühiskonna.

Rukis, meie rahvusvili, ootab ja väärib üldrahvalikku toetust.

11. aprillil 2006. a.

Eesti Rukki Selts

Eesti Põllumajandu-Kaubanduskoda